04.11.08

Hiina imest

Vaatamata Fukuyama-sarnastele ennustustele 20. sajandi lõpus, et kohe-kohe varisevad põrmu ka need viimased närtsinud kommunistlikud riigid, et teed anda igihaljale kapitalismile ja liberaalsele demokraatiale, sündis ime – Hiina jäi endiselt püsima. Ei taganenud ta oma totalitaarsest riigisüsteemist ega avanud üleöö uksi ka pealetükkivale kapitalismile. Hiina turumajandusele üleminek on toimunud samm-sammult, n-ö “kivisid kobades üle jõe minnes”, nagu soovitas reformiisa Deng Xiaoping. Kaasaegse Hiina majandusajaloo nullpunktiks on aasta 1978, kui härra Deng nn “reformi ja avanemisega” algust tegi. Sellest ajast alates on Hiina kiire areng muud maailma ikka ja jälle hämmastanud.


Vana, uus ja uuem Shanghai


Hiina majanduslik areng on olnud väga tihedalt seotud Hiina poliitilise arenguga. Tänaseks on poliitilistel loosungitel Dengi pragmaatilisest musta-valge kassi teooriast saanud mitmekülgsem “harmoonilise ühiskonna” printsiip. Enam ei panda rõhku üksikute elujärje parandamisele loosungi all “rikastumine on auasi”, vaid kampaaniate nagu “Go West” raames pingutatakse hoopis selle nimel, et ka sisemaa provintsid elujõulisemaks muutuksid ning siiani rannikul istunud jõukus ühtlasemalt jaotuks. Hiinas, kus peaaegu 60% tähtsamate jõgede veest on muutunud inimestele kasutamiskõlbmatuks ning aastas ca. 750 000 inimest vee- ja õhureostuse tõttu sureb, on looduskaitse muutunud üheks tähtsamaks teemaks. Olukorra parandamiseks on Hiina valitsus isegi valmis osadest välisinvesteeringutest loobuma. Nii peavad aktuaalse viisaastaku kohaselt loodust liigselt reostavad ning üleliia energiat ja loodusvarasid tarbivad firmad endale peatselt uue asukoha otsima. Lisaks sellele on muutunud seoses selle aasta algusest kehtima hakanud töölepingu seadusele nn odav hiina tööjõud nii mõnegi ettevõtte jaoks liiga kalliks, mistõttu paljud – eelkõige Taiwani, Korea ja Hong Kongi – firmad Hiinast lahkuvad või siis hoopis sisemaa poole, nn teise ja kolmanda järgu linnadesse ümber asuvad.


Tianjin sudus


Hiina majandusime ei ole kindlasti veel lõppenud – vastupidi, potentsiaali edasiseks arenguks jätkub veel küll! Hiina majanduspoliitika uueks suunitluseks on aga väärtusahelas ülespoole liikuda ning sellega seoses on pandud rõhk eelkõige kõrgtasemelise tehnoloogia arengule ja innovatsioonipoliitikale.


Valitsuse hetkel suurimaks väljakutseks on aga majanduse arenguks vajaliku ühiskondliku stabiilsuse tagamine. Eriti tekitab riigijuhtidele peavalu oma parteikaaslaste ja ametnike korrumpeeritus, mis rahva seas ikka ja jälle pahameelt esile kutsub (a. 2005 toimus Hiinas 87 000 rahutust) ning katastroofilisi tagajärgi toonud on (näit. ravimiskandaal a. 2006 ja piimapulbriskandaal a. 2008). Nende ja paljude teiste ühiskondlike probleemide lahendamisest sõltub praeguse juhtkonna saatus.