Hiina imest

Vaatamata Fukuyama-sarnastele ennustustele 20. sajandi lõpus, et kohe-kohe varisevad põrmu ka need viimased närtsinud kommunistlikud riigid, et teed anda igihaljale kapitalismile ja liberaalsele demokraatiale, sündis ime – Hiina jäi endiselt püsima. Ei taganenud ta oma totalitaarsest riigisüsteemist ega avanud üleöö uksi ka pealetükkivale kapitalismile. Hiina turumajandusele üleminek on toimunud samm-sammult, n-ö “kivisid kobades üle jõe minnes”, nagu soovitas reformiisa Deng Xiaoping. Kaasaegse Hiina majandusajaloo nullpunktiks on aasta 1978, kui härra Deng nn “reformi ja avanemisega” algust tegi. Sellest ajast alates on Hiina kiire areng muud maailma ikka ja jälle hämmastanud.

Vana, uus ja uuem Shanghai

Hiina majanduslik areng on olnud väga tihedalt seotud Hiina poliitilise arenguga. Tänaseks on poliitilistel loosungitel Dengi pragmaatilisest musta-valge kassi teooriast saanud mitmekülgsem “harmoonilise ühiskonna” printsiip. Enam ei panda rõhku üksikute elujärje parandamisele loosungi all “rikastumine on auasi”, vaid kampaaniate nagu “Go West” raames pingutatakse hoopis selle nimel, et ka sisemaa provintsid elujõulisemaks muutuksid ning siiani rannikul istunud jõukus ühtlasemalt jaotuks. Hiinas, kus peaaegu 60% tähtsamate jõgede veest on muutunud inimestele kasutamiskõlbmatuks ning aastas ca. 750 000 inimest vee- ja õhureostuse tõttu sureb, on looduskaitse muutunud üheks tähtsamaks teemaks. Olukorra parandamiseks on Hiina valitsus isegi valmis osadest välisinvesteeringutest loobuma. Nii peavad aktuaalse viisaastaku kohaselt loodust liigselt reostavad ning üleliia energiat ja loodusvarasid tarbivad firmad endale peatselt uue asukoha otsima. Lisaks sellele on muutunud seoses selle aasta algusest kehtima hakanud töölepingu seadusele nn odav hiina tööjõud nii mõnegi ettevõtte jaoks liiga kalliks, mistõttu paljud – eelkõige Taiwani, Korea ja Hong Kongi – firmad Hiinast lahkuvad või siis hoopis sisemaa poole, nn teise ja kolmanda järgu linnadesse ümber asuvad.

Tianjin sudus

Hiina majandusime ei ole kindlasti veel lõppenud – vastupidi, potentsiaali edasiseks arenguks jätkub veel küll! Hiina majanduspoliitika uueks suunitluseks on aga väärtusahelas ülespoole liikuda ning sellega seoses on pandud rõhk eelkõige kõrgtasemelise tehnoloogia arengule ja innovatsioonipoliitikale.

Valitsuse hetkel suurimaks väljakutseks on aga majanduse arenguks vajaliku ühiskondliku stabiilsuse tagamine. Eriti tekitab riigijuhtidele peavalu oma parteikaaslaste ja ametnike korrumpeeritus, mis rahva seas ikka ja jälle pahameelt esile kutsub (a. 2005 toimus Hiinas 87 000 rahutust) ning katastroofilisi tagajärgi toonud on (näit. ravimiskandaal a. 2006 ja piimapulbriskandaal a. 2008). Nende ja paljude teiste ühiskondlike probleemide lahendamisest sõltub praeguse juhtkonna saatus.

Kultuuride erinevusest

Hiinlastel pole õrna aimugi, kuidas käituma peab - nad rögastavad kõvahäälselt ja sülitavad tänavale, luristavad ja matsutavad süües, karjuvad ja sõimlevad üksteisega suheldes, lasevad kõhutuult ja teevad muid siivutuid häälitsusi, kus ja millal neile parasjagu pähe tuleb, topivad nina võõraste eraellu ja trügivad, kus vaid saavad... Hiinas elavate välismaalastega suheldes võib seda nimekirja lõputult täiendada, sest hiinlased suudavad ikka ja jälle meie käitumisreeglite vastu eksida.

Siinkohal meenub mulle lugu ühest hommikusöögist meie kultuuriruumile väga lähedasel Saksamaal. Nimelt tekkis vaidlus nii lihtlabasel teemal nagu kuidas on õige hommikusöögiks muna manustada. Saksa pool oli kindlal arvamusel, et munal tuleb noaga ots – ja seejuures just peenem ots – maha lõigata, siis natukene soola peale raputada ja seejärel lusikaga sisse kühveldada. Võib ju ka, kuid mina eelistasin isiklikult juba vanavanematelt õpitud kombel kõigepealt munal otsast koor lusikaga katki kopsida, siis muna poolenisti koorida ning seejärel soola ja võiga maitsestatult ära süüa. Aga et ühte muna on võimalik ka valesti süüa, ei oleks mulle elu sees pähe tulnud!

Hiljuti kohalikus Saksa saiapoekeses käies sai mulle osaks kuulda saada, kui ebakultuursed need hiinlased ikka on. Kellegi tuttava tuttav olevat öelnud, et tema küll enam sinna Hiina ei lähe, sest seal visatakse söögilauas solk otse põrandale. Ka ülejäänud kohalolijad olid nõus, et see on liig mis liig ja parim näide hiinlaste kultuuritusest. Heakene küll, eks ma ise olin Hiinas samuti selle tava tunnistajaks, kusjuures eriliseks näiteks tahaksin siinkohal tuua just linna Xishuangbanna, mis asub Lõuna-Hiina provintsis Yunnanis. Tõepoolest on seal kohati kombeks toidujääkmed otse laua alla visata, mida me kõik ka rõõmsalt tegime. Peale sööki aga pühiti sodi kokku ja visati solgiauku. Siinkohal tuleks mainida, et meie seltskond koosnes väga lugupeetud Hiina kodanikest, kes kodus kindasti kohe prügi põrandale ei viska. Sellegi poolest järgisime iseenesest mõistetavalt tava, mis kohalikes oludes kehtis.

Orgaaniline prügi: grillkala à la Xishuangbanna puust vardas ja lehest taldrikul.

Seega tekib küsimus, kas sellised aja jooksul väljakujunenud kombed ei ole just märk ühe kultuuri olemasolust? Kas see, et need erinevad meie omadest, tähendab kohe, et neil puudub kultuur? Ja kes siis tegelikult otsustab, milline käitumisviis on just see õige ja milline vale?

Vaatamata minu sellistele mõtisklustele jõudis aga ka Hiina valitsus Olümpia-eelses tuhinas järeldusele, et rahval on vaja veel üht-teist õppida, enne kui lääne turistide massid sisse voolama hakkavad ja kriitilise pilguga nende eluolu uurima asuvad. Seega riputati igale poole üles loosungid üleskutsega: käituge tsiviliseeritult! Kahjuks unustati jagada käsiraamatuid, mis oleks defineerinud või täpsemalt kirjeldanud, kuidas see “tsiviliseeritud” käitumine siis Hiina oludes välja peaks nägema. Seega läks nagu alati: kõrgemad instantsid jätsid oma väljanuputatud reegli realiseerimise teiste hooleks ja kõik tegid nii, nagu õigeks pidasid.

Mao Zedongist

Kaasaegne hiinlane teab: Mao oli 70% hea ja 30% halb. Hea oli ta seepärast, et päästis hiina rahva võõrvõimude "imperialistlikust" orjusest, taastas Hiina territoriaalse suuruse ja moderniseeris hiina ühiskonna, halb aga seepärast, et oma võimu säilitamiseks manipuleeris rahvamasse ja päästis valla Kultuurirevolutsiooni, mis paiskas kogu maa 10 aastat kestnud kaosesse. Viimatinimetatud ajaloosündmuse kontekstis räägitakse "kadunud põlvkonnast", noortest, kes ohverdasid oma elu Mao nimel ühiskonna terroriseerimisele ja vägivallatsemisele. Kultuurirevolutsiooni ajal tekitatud hingelisest traumast ei ole hiinlased tänaseni üle saanud. Heakene küll, pragmaatiline ja optimistlik hiinlane on sellegi poolest rõõmus, et eluga pääses, ainult kahju, et Kultuurirevolutsiooni tõttu Hiina areng pidurdus - muidu oleksid nad täna juba palju kaugemal!

Sellest 70% aga piisab, et Mao on ja jääb Hiinas armastatud kujuks, keda ikka ja jälle kohata võib, isegi kui mitte enam söögilaua või sohva kohal rippuva pildi näol. Suurest Juhist Maost (poliitilises retoorikas on ta küll juba degradeeritud "seltsimees Maoks") on saanud - kapitalismi ja ebausu vastu võidelnud Mao keeraks mausoleumis ringi, kui ta teaks - popstar ja pühak. Tema pilti kasutatakse nii kaasaegses maalikunstis ja disainis kui ka igasugustel suveniiridel (särkidel, kottidel, kelladel jne.), tema propagandaplakatitest on saanud ihaldatud kultusobjektid ning tema "väikesest punasest raamatust" lihtlabane turistimeene. Lisaks Mao sellisele "kommertsistamisele" on ta langenud ka veel ebausu ohvriks: nimelt on Maost saanud Pekingi taksojuhtide pühak. Usun aga, et nii mõnigi meist, kes Hiinas taksoga sõitnud, on hakanud pühakutelt abi paluma - olgu või Maolt eneselt!

Hiinlastest

Väga raske on 1,3 miljardi inimese kohta midagi üldistavat öelda, kuid paar omadust võiks sellegi poolest kirja panna.

Esiteks, hiinlased on väga seltskondlikud. Ega neil selle inimtiheduse tõttu ka muud üle jää. Traditsiooniliselt elavad ühes majas ikka mitme põlvkonna esindajad koos ja naabritega suheldakse samuti tihedalt - iga päev majakese ees istudes või siis lapselapsega hoovi peal jalutades. Vanemad inimesed kohtuvad hommikuti ja õhtuti parkides või siis majade juurde ehitatud spordiplatsidel. Naised tantsivad hea meelega nii hiina tantse kui ka valssi või hoopis tangot, mehed kohtuvad parema meelega laululinnupuuridega jalutuskäike tehes või siis malelaua taga. Noored hiinlased armastavad eelkõige süüa, juua ja laulda. Tihti kohtutakse sõpradega restoranides, kus siis juuakse kuni uksed kinni pannakse (tavalises hiina restoranis juhtub see kella kümne paiku). Selleks ajaks on pidu niikuinii lõppstaadiumisse jõudnud ning igaüks vangub rohkem või vähem rõõmsas meeleolus kodu poole. Seoses lääneliku elustiili saabumisega Hiina on ka baarid ja ööklubid noorte hiinlaste seas populaarsust kogumas, kuid ühe korraliku karaoke vastu ei saa hiinlase silmis ükski klubi.


Teiseks, hiinlased on väga uudishimulikud. Vaevalt avastavad nad võõraga ühise keele, kui kohe proovitakse midagi välja pinnida, näiteks kus ta töötab, kui palju ta teenib, kas ta on abielus, kas lapsi on jne. Muidugi kuulub selliste küsimuste esitamine hiina viisakuse juurde, kuid siiski leiab hiinlane, et see info on seda väärt, et naabritele või teistele pereliikmetele edasi rääkida. Seega pole ime, kui su ümbruskond millalgi sinust rohkem teab, kui sa eales aimata oskad.

Kolmandaks, hiinlased on väga häbelikud. Tihti tuleneb see sellest, et nad kardavad iseend või kedagi teist ebameeldivasse või siis häbiväärsesse situatsiooni panna. Näiteks pelgab hiinlane tihti teiste ees esinemist. Selles kontekstis kasutab ta enesekohaselt lauset 不好意思 bu hao yisi, mis tähendab umbes "Mul on piinlik" või "Ma häbenen" (sama lauset kasutab ta ka kellegi teise ees vabandades). Hiinlase kõige tähtsam kehaosa on aga ta nägu - selle kaotamist (to lose face, hiina keeles 失面子 shi mianzi või siis 丢面子 diu mianzi) peab ta suurimaks alanduseks. Vastupidiselt peab ta selle andmist (hiina keeles: 给面子 gei mianzi) väga suureks heateoks ja austusavalduseks. Situatsioone, milles hiinlane oma "näost" ilma võib jääda, on küllaltki palju.

Neljandaks, hiinlased on hasartlikud mängurid. Vahet pole, kas kaardimäng, majiang (mahjong), xiangqi (hiina male) või arvutimängud - ei noor ega vana ütle ühtegi partiid kunagi ära. Sellest nõrkusest on aga ka Hiina valitsus teadlik ning seepärast on ta keelustanud kasiinode tegevuse kõikjal Hiinas, v.a. endises Portugali koloonias Macaus, kuhu nüüd mängulustilised hiinlased hunnikus kokku jooksevad. Lisaks eelnevale on noorte seas veel levinud igasugused joomamängud, millega siis õhtul baarides aega veedetakse.