Väga raske on 1,3 miljardi inimese kohta midagi üldistavat öelda, kuid paar omadust võiks sellegi poolest kirja panna.
Esiteks, hiinlased on väga seltskondlikud. Ega neil selle inimtiheduse tõttu ka muud üle jää. Traditsiooniliselt elavad ühes majas ikka mitme põlvkonna esindajad koos ja naabritega suheldakse samuti tihedalt - iga päev majakese ees istudes või siis lapselapsega hoovi peal jalutades. Vanemad inimesed kohtuvad hommikuti ja õhtuti parkides või siis majade juurde ehitatud spordiplatsidel. Naised tantsivad hea meelega nii hiina tantse kui ka valssi või hoopis tangot, mehed kohtuvad parema meelega laululinnupuuridega jalutuskäike tehes või siis malelaua taga. Noored hiinlased armastavad eelkõige süüa, juua ja laulda. Tihti kohtutakse sõpradega restoranides, kus siis juuakse kuni uksed kinni pannakse (tavalises hiina restoranis juhtub see kella kümne paiku). Selleks ajaks on pidu niikuinii lõppstaadiumisse jõudnud ning igaüks vangub rohkem või vähem rõõmsas meeleolus kodu poole. Seoses lääneliku elustiili saabumisega Hiina on ka baarid ja ööklubid noorte hiinlaste seas populaarsust kogumas, kuid ühe korraliku karaoke vastu ei saa hiinlase silmis ükski klubi.
Teiseks, hiinlased on väga uudishimulikud. Vaevalt avastavad nad võõraga ühise keele, kui kohe proovitakse midagi välja pinnida, näiteks kus ta töötab, kui palju ta teenib, kas ta on abielus, kas lapsi on jne. Muidugi kuulub selliste küsimuste esitamine hiina viisakuse juurde, kuid siiski leiab hiinlane, et see info on seda väärt, et naabritele või teistele pereliikmetele edasi rääkida. Seega pole ime, kui su ümbruskond millalgi sinust rohkem teab, kui sa eales aimata oskad.
Kolmandaks, hiinlased on väga häbelikud. Tihti tuleneb see sellest, et nad kardavad iseend või kedagi teist ebameeldivasse või siis häbiväärsesse situatsiooni panna. Näiteks pelgab hiinlane tihti teiste ees esinemist. Selles kontekstis kasutab ta enesekohaselt lauset 不好意思 bu hao yisi, mis tähendab umbes "Mul on piinlik" või "Ma häbenen" (sama lauset kasutab ta ka kellegi teise ees vabandades). Hiinlase kõige tähtsam kehaosa on aga ta nägu - selle kaotamist (to lose face, hiina keeles 失面子 shi mianzi või siis 丢面子 diu mianzi) peab ta suurimaks alanduseks. Vastupidiselt peab ta selle andmist (hiina keeles: 给面子 gei mianzi) väga suureks heateoks ja austusavalduseks. Situatsioone, milles hiinlane oma "näost" ilma võib jääda, on küllaltki palju.
Neljandaks, hiinlased on hasartlikud mängurid. Vahet pole, kas kaardimäng, majiang (mahjong), xiangqi (hiina male) või arvutimängud - ei noor ega vana ütle ühtegi partiid kunagi ära. Sellest nõrkusest on aga ka Hiina valitsus teadlik ning seepärast on ta keelustanud kasiinode tegevuse kõikjal Hiinas, v.a. endises Portugali koloonias Macaus, kuhu nüüd mängulustilised hiinlased hunnikus kokku jooksevad. Lisaks eelnevale on noorte seas veel levinud igasugused joomamängud, millega siis õhtul baarides aega veedetakse.
Esiteks, hiinlased on väga seltskondlikud. Ega neil selle inimtiheduse tõttu ka muud üle jää. Traditsiooniliselt elavad ühes majas ikka mitme põlvkonna esindajad koos ja naabritega suheldakse samuti tihedalt - iga päev majakese ees istudes või siis lapselapsega hoovi peal jalutades. Vanemad inimesed kohtuvad hommikuti ja õhtuti parkides või siis majade juurde ehitatud spordiplatsidel. Naised tantsivad hea meelega nii hiina tantse kui ka valssi või hoopis tangot, mehed kohtuvad parema meelega laululinnupuuridega jalutuskäike tehes või siis malelaua taga. Noored hiinlased armastavad eelkõige süüa, juua ja laulda. Tihti kohtutakse sõpradega restoranides, kus siis juuakse kuni uksed kinni pannakse (tavalises hiina restoranis juhtub see kella kümne paiku). Selleks ajaks on pidu niikuinii lõppstaadiumisse jõudnud ning igaüks vangub rohkem või vähem rõõmsas meeleolus kodu poole. Seoses lääneliku elustiili saabumisega Hiina on ka baarid ja ööklubid noorte hiinlaste seas populaarsust kogumas, kuid ühe korraliku karaoke vastu ei saa hiinlase silmis ükski klubi.
Teiseks, hiinlased on väga uudishimulikud. Vaevalt avastavad nad võõraga ühise keele, kui kohe proovitakse midagi välja pinnida, näiteks kus ta töötab, kui palju ta teenib, kas ta on abielus, kas lapsi on jne. Muidugi kuulub selliste küsimuste esitamine hiina viisakuse juurde, kuid siiski leiab hiinlane, et see info on seda väärt, et naabritele või teistele pereliikmetele edasi rääkida. Seega pole ime, kui su ümbruskond millalgi sinust rohkem teab, kui sa eales aimata oskad.
Kolmandaks, hiinlased on väga häbelikud. Tihti tuleneb see sellest, et nad kardavad iseend või kedagi teist ebameeldivasse või siis häbiväärsesse situatsiooni panna. Näiteks pelgab hiinlane tihti teiste ees esinemist. Selles kontekstis kasutab ta enesekohaselt lauset 不好意思 bu hao yisi, mis tähendab umbes "Mul on piinlik" või "Ma häbenen" (sama lauset kasutab ta ka kellegi teise ees vabandades). Hiinlase kõige tähtsam kehaosa on aga ta nägu - selle kaotamist (to lose face, hiina keeles 失面子 shi mianzi või siis 丢面子 diu mianzi) peab ta suurimaks alanduseks. Vastupidiselt peab ta selle andmist (hiina keeles: 给面子 gei mianzi) väga suureks heateoks ja austusavalduseks. Situatsioone, milles hiinlane oma "näost" ilma võib jääda, on küllaltki palju.
Neljandaks, hiinlased on hasartlikud mängurid. Vahet pole, kas kaardimäng, majiang (mahjong), xiangqi (hiina male) või arvutimängud - ei noor ega vana ütle ühtegi partiid kunagi ära. Sellest nõrkusest on aga ka Hiina valitsus teadlik ning seepärast on ta keelustanud kasiinode tegevuse kõikjal Hiinas, v.a. endises Portugali koloonias Macaus, kuhu nüüd mängulustilised hiinlased hunnikus kokku jooksevad. Lisaks eelnevale on noorte seas veel levinud igasugused joomamängud, millega siis õhtul baarides aega veedetakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar