Kultuuride erinevusest

Hiinlastel pole õrna aimugi, kuidas käituma peab - nad rögastavad kõvahäälselt ja sülitavad tänavale, luristavad ja matsutavad süües, karjuvad ja sõimlevad üksteisega suheldes, lasevad kõhutuult ja teevad muid siivutuid häälitsusi, kus ja millal neile parasjagu pähe tuleb, topivad nina võõraste eraellu ja trügivad, kus vaid saavad... Hiinas elavate välismaalastega suheldes võib seda nimekirja lõputult täiendada, sest hiinlased suudavad ikka ja jälle meie käitumisreeglite vastu eksida.

Siinkohal meenub mulle lugu ühest hommikusöögist meie kultuuriruumile väga lähedasel Saksamaal. Nimelt tekkis vaidlus nii lihtlabasel teemal nagu kuidas on õige hommikusöögiks muna manustada. Saksa pool oli kindlal arvamusel, et munal tuleb noaga ots – ja seejuures just peenem ots – maha lõigata, siis natukene soola peale raputada ja seejärel lusikaga sisse kühveldada. Võib ju ka, kuid mina eelistasin isiklikult juba vanavanematelt õpitud kombel kõigepealt munal otsast koor lusikaga katki kopsida, siis muna poolenisti koorida ning seejärel soola ja võiga maitsestatult ära süüa. Aga et ühte muna on võimalik ka valesti süüa, ei oleks mulle elu sees pähe tulnud!

Hiljuti kohalikus Saksa saiapoekeses käies sai mulle osaks kuulda saada, kui ebakultuursed need hiinlased ikka on. Kellegi tuttava tuttav olevat öelnud, et tema küll enam sinna Hiina ei lähe, sest seal visatakse söögilauas solk otse põrandale. Ka ülejäänud kohalolijad olid nõus, et see on liig mis liig ja parim näide hiinlaste kultuuritusest. Heakene küll, eks ma ise olin Hiinas samuti selle tava tunnistajaks, kusjuures eriliseks näiteks tahaksin siinkohal tuua just linna Xishuangbanna, mis asub Lõuna-Hiina provintsis Yunnanis. Tõepoolest on seal kohati kombeks toidujääkmed otse laua alla visata, mida me kõik ka rõõmsalt tegime. Peale sööki aga pühiti sodi kokku ja visati solgiauku. Siinkohal tuleks mainida, et meie seltskond koosnes väga lugupeetud Hiina kodanikest, kes kodus kindasti kohe prügi põrandale ei viska. Sellegi poolest järgisime iseenesest mõistetavalt tava, mis kohalikes oludes kehtis.

Orgaaniline prügi: grillkala à la Xishuangbanna puust vardas ja lehest taldrikul.

Seega tekib küsimus, kas sellised aja jooksul väljakujunenud kombed ei ole just märk ühe kultuuri olemasolust? Kas see, et need erinevad meie omadest, tähendab kohe, et neil puudub kultuur? Ja kes siis tegelikult otsustab, milline käitumisviis on just see õige ja milline vale?

Vaatamata minu sellistele mõtisklustele jõudis aga ka Hiina valitsus Olümpia-eelses tuhinas järeldusele, et rahval on vaja veel üht-teist õppida, enne kui lääne turistide massid sisse voolama hakkavad ja kriitilise pilguga nende eluolu uurima asuvad. Seega riputati igale poole üles loosungid üleskutsega: käituge tsiviliseeritult! Kahjuks unustati jagada käsiraamatuid, mis oleks defineerinud või täpsemalt kirjeldanud, kuidas see “tsiviliseeritud” käitumine siis Hiina oludes välja peaks nägema. Seega läks nagu alati: kõrgemad instantsid jätsid oma väljanuputatud reegli realiseerimise teiste hooleks ja kõik tegid nii, nagu õigeks pidasid.